Cavalier king charles spanjelid on inimestele tuntud juba aastasadu. Selle pika aja jooksul on inimesed muutnud nende nime ja pisut ka välimust, kuid nad on siiski jäänud koerakesteks, kelle elu ainus eesmärk on teha oma pererahvas õnnelikuks. Inglismaa kuningad, kelle järele nad ka oma nime on saanud, armastasid neid nii väga, et riigiasjad kippusid jääma unarusse - koertega hullamine oli palju lõbusam. Ka on legendi järele kääbusspanjelid ainsad, kes tohivad Inglismaal siseneda kirikutesse ja kõigisse teistesse kuningriigi avalikesse hoonetesse. Seda aegade hämaruses välja antud seadust pole keegi siiani tühistanud. Kuna neil ammustel aegadel elati suurtes ja kõledates lossides, siis oli üheks cavalieri “tööks” oma pererahva soojendamine – selleks hoiti neid süles ning võeti ka voodisse. Pesemine ei olnud samuti sel ajastul just au sees, nii, et kirpe ja muid vereimejaid jätkus nii inimestele kui ka koertele – arvati, et mida rohkem koeri, seda vähem kiusavad parasiidid inimest. Aimu kunagiste kääbusspanielite – praeguste cavalieride ja charlyde esivanemate väljanägemisest annavad meile rohked maalid, kus neid kuninglikke koeri on kujutatud.

Cavalier king charles spanjelitel on neli kindlat värvivarianti, millest kõrvalekaldumine pole lubatud. Neid nelja liigitatakse veel kahevärvilisteks – mis on blenheim ja tricolour ja ühevärviliseks - black-and-tan ja ruby.Cavalieri karv peab olema pehme ja siidine ning nõuab oma uhke väljanägemise kohta üllatavalt vähe hooldust. Kord kuus pesemisest ja kord nädalas kammimisest aitab täiesti. Pügada ei tule teda kunagi ja näitusekoerana peetavat cavalieri lausa ei tohigi. Koera katab üleni pikk ja kaunis ehiskarv mis on eriti efektne kõrvadel, rinnal ja sabal. Õige cavalier peaks jätma tervikliku, tugeva ja uhke mulje – mitte mingil juhul õrna ja hapra. Kooselu cavalieriga on inimesele äärmiselt meeldiv – on ju see koerake lausa loodud kohanduma inimese järele – alati püüab ta oma soovid ja tahtmised sättida nii, et pererahvas temaga rahul oleks – magab nii kaua, kui see perele sobib, sööb siis, kui pakutakse ja isegi välja küsib ainult viimases hädas. Samas on ta tegelikult võimeline saatma oma peret kõikjal, nii puhkusereisidel kui ka vastupidavust nõudvatel matkadel. Cavalieri kõrge õppevõime ja intelligents võimaldavad teda treenida pea igal koeraspordialal, eriti on nad maailmas tuntud võimekate agility koertena. Ka tööd suudab cavalier teha, kuigi teda pole selleks aretatud – neid on välja õpetatud pommi- ja narkokoerteks, sest oma väikese kasvu pärast mahuvad nad kergesti igale poole ligi. Kõige paremini sobib neile tööks aga haiglate ja vanadekodude külastamine, kus inimesed vajavad lihtsalt seltsi ja lohutust - cavalieri lõputut sõbralikkust jätkub kõigile.

 

Cavalieril on tõeliselt suur süda ja ta ei oska olla kade mitte ühegi asja pärast ei teiste koerte ega ka muude loomade peale. Ainus, mida ta ei tahaks kellegagi jagada on inimese tähelepanu. Kui kummarduda silitama ühte cavalieri ja teisi on samal ajal läheduses, siis tuleb hetke pärast oma hellitusi jagada kõigi tähelepanu pärast tunglevate koerte vahel. Kui aga mõni teine koer tunneb huvi cavalieri toidukausi või mänguasja vastu, siis taganeb ta reeglina viisakalt ega üritagi konkureerida.

Ainsaks veaks selle suurepärase koeratõu puhul võiks pidada seda, et ta ei oska karta ei ebasõbralikku koera, kes on temast mitu korda suurem ega ka autot mis tema poole tormab – nii suur on tema sõbralikkus, et kelleltki ei oska halba oodata. Öeldakse, et cavalieril puudub täielikult “kurjuse geen” – igat inimest tervitab ta kui parimat sõpra, keda pole kaua näinud, ning teisi loomigi ehmatab ta ainult oma ülevoolavalt sõbraliku tähelepanuga. Cavalierid on kujunenud kogu maailmas üheks populaarseimaks koeratõuks, kuna nad sobivad oma paindliku iseloomuga igasugusele inimesele ja annavad oma parima, et vastata kõige erinevamatele nõudmistele, mida võidakse kodusele lemmikule esitada. Kogemus näitab, et koju, kus juba on üks cavalier, kipub peagi lisanduma teine ning kakski ei pruugi veel piiriks olla. Cavalieril on sõbraks olemises sajandite pikkused kogemused ja kogu selle kogemustepagasi rakendab ta just oma pererahva meeleheaks – kes tahab teada, kuidas see just täpselt käib, peab ise järele proovima!

 

Urve Tipp
Cavalieride kasvataja